Viimasel nädalal.. Ei räägime parem sellest mis on huvitav, ehk kuidas 3 Balti neiut viimasel reedel käpa maha said! Aija ja Äniga kenasti uute riietega läksime kuhu siis mujale, kui Paraschosse kindla plaaniga ennast vindistada ja siis edasi Karlovasi Popcorni jõuda. Alustuseks kõigile kokteil, selle vahepeale ja peale kah hotshotte, kokku 6 näkku ja mingi poolik kokteil veel ja oligi korras - tööloomadega mingit pikka pidu pole. Minule oli põnts kõige suurem :D Lähemalt ei räägi, igatahes Karlovasi me ei jõudnud. Kõigi kolme teed läksid nii muuseas lahku - mina Julio juurde, Aija Desi ja Än tubli tüdruk koju. Üksteisele keegi vist minekust midagi ei maininud :D Päris naljakad.
Hommik! Bioloogiline kell äratas mu 10 aeg, väike segadusehetk asendus selgusega ja väiksemat sorti infarktiga MISASJA MA OLEN TÖÖLE HILJAKS JÄÄNUD JUUUU!!! See läks üsna kähku üle, tuli meelde, et eile oli ju viimane tööpäev :). Hakkasin siis ennast hotelli poole vedama.. meil vist olid suured plaanid jah Aijaga hommiku kokku saada ja kohvi võtta enne kui ta tööle läheb ja siis Äniga randa minna.
Iiiiiiikkkkk wait a minute! Plans and Greece?! Muidugi oli mul vist kredo otsa saanud/aku tühi vms ei mäleta enam, et siis hakkasin hotelli poole vedama ennast ja tee peal tuli nii mõnigi piinlik hetk meelde.. Kuna mul oli sünnipäev, mõtlesin et oleks kena ennast kostitada ühe saldejumsiga. Mõeldud-tehtud. Jõudsin koju, avasin ukse ja äratasin Äni KALMIEERAga üles. Ja tema eelmist ärkamisseika siia mitte kirjutada oleks kuritegu! Kuritegu ma ütlen! Pm oli siis kuidagi nii, et Än kaotas mingi asja ära enne magama minekut ja siis ei viitsinud kohe otsima hakata ja läks puhkama korra. Ärgates tuli põles, uks oli lahti ja tema aluspükstes.. Ma nüüd täpselt ei mäleta kas Janis oli tööl too päev, aga hommikul pidi vähemalt üks rumeenlanna seda pilti nägema :D
Olime oma muljetamise lõpetanud, siis läksime hommikusöögile. Mõne hetke pärast kuulen juba tuttavate sandaalide kõpsumist ja see on Aija! Temast siis nii palju, et õhtul ei tundnud ta ennast tsipagi mitte joogisena, aga ärgates ei mäletanud midagi.
Turvalisuse huvides jäid need hotshotid Samosel viimasteks.. Vähemalt minule ja Änile.
Me vist isegi jõudsime kohvile too päev.. või oli see ikkagi järgmine?! Mul on miskit natuke sassis.. Vahet pole.
(Need pildid siin vahel on vist minu sünnipäevast - sain ju 2o mõni päev tagasi)
Viimane õhtu käisin Paraschos individuaalselt favourite barmani ja teistega hüvasti jätmas, enne seda sain veel Daniga hüvasti jätta, kellega juba teisest päevast tuttavaks sain. Paraschos sain tumeda inglise õlle, rääkisin Pauliga elust ja olust üle pika aja, meenutasime oma ilusaid hommikuid ja jõime tekiltsi ka veits. Tuli siis minekuhetk ja pisaraid voolas mul igasse ilmakaarde. Kurb oli ausalt..
Kuskil 30 min hiljem läheb Kätlin Paraschosse olude sunnil tagasi ja jätkab tekiltsi joomisega. Plaan oli siis edasi La Campusesse minna ja mina passisin seal ikka nii nagu kombeks - peale sulgemiseni, siis olude sunnil pidin ma oma lemmikmehed hülgama juba teist (seekord viimast) korda, aga pisarad olid juba nutetud ja oli lihtsam.
Hommik, kiirkokkuvõte: Aija ja Desi jäid 30 min hiljaks, Än kassis ennast maa-alla, restoranis hüvasti jättes Kätlin nuttis, spoilaringiga VW ei kannatanud hästi 5 inimest + 40 kg pagasit, tipp-kiirus 60-80 km/h, lennujaam. PISARAAAD ja minek.. ja veel pisaraid minu poolt.. ja veel.
Äniga saime lennukis kõrvuti kohad, Berliinis meie ühine tee lõpes otsa. Mina kurvalt oma kohvi ja meenutasin ilusaid aegu, kuni lõõpuks sain lennukile ja olingi kodus. Emotsioonid - segased. Kolm kuud möödu meeeeeeletult kiiresti, ma ei jõudnud endale sedagi selgeks teha, et ma ikkagi Kreekas olin ja juba kodus.. Estonian Airi pardale astudes öeldi mulle Tere!, mina pomisesin Hello..
Aijaga kohtun ma kuskil oktoobri algul, Pauliga sai räägitud, et mingi talve aeg lähen talle Inglismaale külla, Juliot oleks vaja näha.. ERASMUS võiks mingi after-practice stipi ka siis teha, et kõiki oma kallimaid ja sõpru külastada veel saaks.
Praegu ma mõtlen igal vabal sekundil oma suvele, sest see oli siiani parim. Vaatama pidevale promillile, meeletule orjamisele, alatisele rahapuudusele oli seal ka asju, mis panevad mind nendele mõeldes muigama ja ohkama :)
No comments:
Post a Comment