Umbes 20 juuni

Põrandate pühkimine. Viimane tunnike üks õhtu tööl ja mulle anti korraldus: You can start sweeping now. Algustasin üsna kurva meelega selle tööga, kuid siis tuli idee, et ehk saan ma sellele terve viimase töötunni pühendada. Võtsin siis oma südamekohustuseks pühkida restorani põrandalt viimne kui tolmukübe. Üsna kähku sai selgeks, et võitlus ajaga saab olema jälle üks ränk ja verine lahing. Mida rohkem ma venitasin, seda aeglasemalt liikus viimane tund. Kogu põrandaga sain ühele poole umbes 20 minutiga. (Täna näiteks viimase poole tunniga sain ainult poole tehtud, ometigi tahtsin sellega kiiresti ühele poole saada.) Kujutage ette minu meelehärmi, kui peale seda pidin kahvleid-nuge poleerima nii et higimull otsa ees.

Täna avastasin, et põranda pühkimine hakkab võibolla mulle meeldima. Saan igast huvitavaid asju välja mõelda. Nimelt avastasin, et siin tööl ringi jooksmine on mu tagumikule äärmiselt positiivselt mõjunud. Siiani olen igast trenni ja värki teinud, aga tagumine pool ei ole just eriti koostööaldis olnud :D. Siis tulingi hiilgavale ideele. Kreekas töötamine – Hollywoody kuulsuste uus lemmiktrenn. Äärmiselt tõhus ja ei märkagi, kuidas terve sinu keha lühikese ajaga treenitud saab.

Digika otsimise seiklus. Uurisime siis enamvähem järgi kus rannas me käisime ja mõtlesime et ahh, lähme siis jalutame kuskile tundmatusesse. Kõndisime ja kõndisime ja pimedaks hakkas juba minema, kui järsku paistis taamal tuttav rand. Lootus oli kruvitud viimse piirini, jõudsime randa ja mida ei ole, seda ei ole. Olime üsna kindlad, et tegu on erarannaga, sest sinna saamiseks pidime minema läbi apartementside. Märkasime sealsamas rannakohvikut, kuid see oli suletud. Mõte liikus selle poole, et kui tegu ongi erarannaga, siis käivad seal ainult apartementside inimesed ja ehk on keegi hea inimene näiteks sinna restorani mu tupsununnukese viinud. Kuna sel hetkel polnud meie võimuses midagi tarka teha, hakkasime tagasi jalutama. Salamisi mõtlesin juba kuidas järgmine päev kuskilt transport sebida, et sinna samasse restorani kiigata. Än oli tagasi kõndides suhteliselt surmahirmus iga auto ja kurvi ees :D Mina aga puumade. Mõtlesin, et kas siin metsloomi ka on – karusid ja hunte näiteks ja siis mõtlesin, et ISSAND ÄKKI SIIN ON PUUMAD. Ja siis ma kartsin.

Elusalt ja tervelt siiski jõudsime lõpuks Kamposesse tagasi ja otsustasime õhtusöögilt ka läbi astuda. Suurt midagi me seal ei söönud ja juba jalutades tekkis hirmus jääkohvi isu. See asendus üsna pea Äni hiilgava ideega hoopis pizzat sööma minna. Seda me ka tegime. Restoranis töötab indiaanlase välimusega äärmiselt sõbralik mees, kes käskis meil päevapoole seal söömas käies kõik ära süüa. Sellega me hakkama ei saanud ja õhtul meid uuesti nähes keeldus esialgu meile süüa andmast. Olles pizza suhtel enamvähem üksmeelele jõudnud, tellisime Mexican pizza. Liiga terav oli, aga pressisime enamvähem sisse, lihtsalt et indiaanlasele heameelt teha. Uurides jääkohvi kohta, saime vastuseks: I can make, specially for you. Kui meeldiv :). Lõpetuseks saime ka complementary magustoidu ja meie suureks üllatuseks pidime maksma ainult pizza eest. Vägagi meeldiv :)(:.